Alljärgnev on Inga Põldma kirjutatud hatha-joogat tutvustav peatükk raamatus “Teejuht joogamaailma” :

Hatha-jooga traditsiooni ajaloost

Hatha-jooga kujunes välja esimese aastatuhande lõpupoole Indias. Kui varem ei oldud keha treenimisele jooga kontekstis tähelepanu pööratud, siis nüüd tekkis hulganisti meistreid, kes tõid päevavalgele sellega seotud varjatud potentsiaale. Keha ei vaadeldud enam kui koormat, vaid kui enda täiustamise võimalust. Kindlasti mõjutas hatha-jooga kujunemist ka 5.–6. sajandil levima hakanud tantrism, mis oli avatud müstilistele kogemustele. Tantristid nägid jumalikkust iseenda sees ning sellest ajast peale hakati tähelepanu suunama kehale, mis ühelt poolt on kui jumalikkuse anum, teisalt aga vahend eesmärgini jõudmisel ning kehatäiusest kujunes osa lõppsihist. Eesmärk ise aga ei olnud nii mõnelgi juhul enam vabanemine, vaid surematu keha saavutamine ning jumalikustumine. See pani paljusid eksperimenteerima alkeemiaga ning otsima üleloomulikke võimeid ehk siddhi’sid. Nendes tingimustes kujuneski välja hatha-jooga, millest sai teise aastatuhande esimesel poolel jooga tähtsaim suund Indias.

Termin hatha tähendab „jõulisust“, „tugevust“ ja „sitkust“. Ilmselt hakati seda joogastiili nõnda kutsuma seotuse tõttu asketismiga, ent teisalt võib jõulisus iseloomustada ka suhtumist, millega joogi kehale suunatud füüsilisi praktikaid sooritab, samas ka tulemust, milleni jõutakse. Sõnal hatha on ka esoteeriline tähendus, mille kohaselt see koosneb kahest silbist: ha ning tha. Esimene viitab päikesele mikrokosmilisel tasandil ning teine kuule. Jooga ühendab need kaks poolt, tuues vajaliku tasakaalu ja ühtsuse. Vastandlike jõudude kooskõlastamine on jooga üks tähtsamaid aspekte: kuum energia tasakaalustatakse jahedaga, tugev nõrgaga, väline seesmisega, yang yin’iga jne. Tasakaal vastandite vahel on aluseks ka joogapraktikate sooritamisel – kooskõlla tuuakse pingutus ja lõdvestus, aktiivsus ja passiivsus, sirutus ja maandus.

Missugused praktikad siis täpsemalt iseloomustavad hatha-joogat? On olemas kolm klassikalise hatha-jooga teksti: „Haṭhayogapradīpikā“ (15. saj), „Śiva saṃhitā“ (16.–17. saj) ning „Gheraṇḍa saṃhitā“ (17. saj). Lisaks joogaasendite (sanskriti āsana) ja hingamistehnikate (sanskrit prāṇāyāma) kirjeldustele, mis eelkõige seostuvad tänapäevase hatha-joogaga, kujunevad neis tekstides oluliseks keha puhastuspraktikad (sanskriti ṣaṭ-karman), mis on ettevalmistuseks kõrgemateks hatha-jooga praktikateks. Ehk kui keha on sattva seisundis, on valmisolek arenguks suurem.

Tekstid kirjeldavad energiakeskusi (sanskriti cakra), energiat (sanskriti kuṇḍalinī) ja energiakanaleid (sanskriti nāḍī) ning energialukkusid (sanskriti bandha) ning energeetilisi „pitsateid“ (sanskriti mudra). Hatha-jooga kõige suurem pärand tänapäevale ongi nimetatud tehnikad, moodustades hatha-jooga praktilise poole. Füüsilist teed pidi vaimse poole liikumine oli ja on hatha-jooga vahendiks, mis eristab joogaharjutusi tavalisest võimlemisest. Siiski on neid tekstides kirjeldatud tehnikaid võimelised sooritama vähesed, tänapäevane āsana-põhine jooga on lihtsustatud variant keskajal Indias õitsenud hatha-joogast. Ent jooga ongi juba oma tekkimisest alates olnud ülimalt mitmenäoline, painduv ning sotsiaalsele keskkonnale alluv fenomen. Ja kuigi tänapäeval soovitakse kõike ja kiiresti kätte saada ning pealiskaudsus on levinud viisiks elu kogeda, peab joogaharrastaja ka tänapäeval arvestama, et areng nõuab järjepidevust ja püsivust.

Oma praktikas ja õpetustes pööran suurt tähelepanu ka meeleharjutustele, minnes nii tagasi Patañjali õpetusteni, mis on kirja pandud rohkem kui 2000 aastat vanas jooga tüvitekstis „Yogasūtra“. Patañjali järgi seisneb meelekontrolli saavutamine harjutamises ja loobumises – need on justkui linnu kaks tiiba. Ei pea ju loobuma kohe ja kõigest, ei pea eemalduma maailmast ja lõhkuma suhteid. Vastupidi, las kõik hakkab juhtuma loomulikult ja iseenesest. On täiesti tavaline, et inimene, kes mõnda aega juba joogaga on tegelenud, loobub ühel hetkel lihasöömisest, sest endalegi märkamatult on ta hakanud järgima üht jooga viiest enda talitsemise printsiibist, milleks on vägivallatus. Samuti soovitakse elada oma elu tões, aususes, kasinuses, vähenenud tarbimisvajadustega. Kiindumused ja klammerdumised hakkavad tasapisi oma haaret vähendama. Harjutamine tähendab siin aga pidevat teadlikkust sellest, mis on tõeline ja mis ebatõeline, mis on reaalsus, mis illusoorsus, mis on mina ja mitte-mina. Sellise teadlikkuse kasvades hakkame üha rohkem tooma tähelepanu praegusele eluhetkele, üha rohkem selgineb asjaolu, et praegu on kõik hästi, iha millegi enama, millegi suurema ja ilusama järele hakkab tasapisi raugema. Ning kui raugevad ihad, vähenevad ka meeleplekid, mis Patañjali sõnul on meie kannatuste põhjuseks.

Mis toimub joogatunnis?

Minu jaoks tähendab hatha-jooga praktiseerimine tasakaalu. See annab mulle võimaluse arendada oma füüsilist keha, tunda end oma kehas hästi, ent teisalt mõista kehapraktikate kaudu paremini enda mentaalset ja emotsionaalset toimimist. Öeldakse, et jooga algab hetkest, mil oleme oma füüsilise joogaasendi jätnud vaikseks ja liikumatuks. Sellest hetkest saab alata meditatsioon. Niimoodi õpime joogaasendi kaudu kontrollima oma meelt. Ka oma tundides püüan rakendada tasakaalu põhimõtet. Minu juhendatavad joogatunnid on eriilmelised. Püüan mõista grupi energiataset, osalejate motivatsiooni, aga ka näiteks kuuseise ning vastavalt sellele kujuneb ka tund. Vahel pöörame suuremat tähelepanu ühele kehapiirkonnale, näiteks seljale või puusadele, siis võime jällegi tegeleda mõne aspektiga energiates. Vahel on vaja põhirõhku lõdvestusele, vahel meeletööle.