Iyengar mõjutustega hatha jooga

B. K. S. Iyengar (1918–2014) oli üks hinnatuimaid joogaõpetajaid maailmas, kes elas ja õpetas Indias Pune linnas. Tema õpetamismetoodika on avaldanud aastakümnete jooksul tohutut mõju. Iyengar Jooga pöörab rohkem tähelepanu õigele asendile asana sooritusel, mis annab maksimaalse kasu praktikas. Sellist õpetusstiili iseloomustab staatilisus, täpsus ning selged juhised asanas. Abivahenditena kasutatakse plokke, rihmasid, patju, tekke ja muid tarvikuid – see annab kõigile võimaluse tunda oma keha ja saada kasu, sõltumata ettevalmistustasemelt. Seda meetodit kasutatakse laialdaselt taastusravis ja teistel meditsiinilistel eesmärkidel. 

Iyengari meetodi kujunemine

Iyengaril oli soov tuua jooga ka nende inimesteni, kes polnud kunagi varem sellega tegelenud. See sundis teda seniseid meetoode põhjalikult ümber tegema. 1944.a. hakkas ta oma raske töö tulemusi kogedes aduma, miks teatud asendit peab tegema just nii ja mitte teisiti. 
Mõte kasutada abivahendeid suuremal hulgal ja süstemaatiliselt tuli Iyengaril alles mitmeid aastaid jooga praktiseerimise käigus. 1975. Aastal, pandi alus instituudile Pune linnas Indias.

Iyengar ütleb: Kõigepealt õppisin tundma jooga kehalist aspekti just oma nõrga tervise tõttu, kuid tohutu sisemine tarvidus laskis mul tajuda teadvusega kaasa voolavat energiat. Energia teadvustamine ja selle ühendamise meetod, mille ma inimestele andsin, tõi taas jooga tähelepanu orbiiti ning mugavuse mõttes nimetavad nad seda Iyengar joogaks. Tegelikult ei tohiks nii sugugi öelda. On väär eristada traditsioonilist joogat Iyengar joogast... üks jooga ei erine teisest, neil kõigil on sama päritolu ja sama eesmärk.”

Kõige tahtsamaks peab Iyengar joondatust asendites. Joondatuse tähenduse mõistmiseks on tähtis aru saada, et keha keskmine osa on kõikide kehaosade jaoks mediaantasand. Kui kuskil on ülemäärane sirutus, peab mõnes teises kohas olema seda vähem kui vaja. Mediaantasand on jumal: nimelt see avab meile täpsuse kunsti saladuse. Ülepingutust ei teki, kui olete täpselt keskel tasakaalus.
Hiljem hakkas Iyengar koos sedalaadi luude ja lihaste joondamisega joondama ka oma meelt, mõistust, teadvust, mis pani pöörama pilgu sessepoole.

Asanat või pranayamat sooritades on tähtis olla teadlik kogu kehast. Arukus peab voolama keha iga väiksemagi osakeseni, nii et saaks aru, mida praktika tähendab ümberõppimise ja energiavoo ühtlaselt voolamise jaoks.

Kui keha on asanas õigesti paigutunud, siis raskuskese nihkub ja seetõttu muutuvad ka emotsioonid ja arukus asanas paremaks. Kui asana ajal rindkere vajub, siis kogetakse emotsionaalset segadust. Ka hirmukompleksid võivad keha asendi kokku suruda ja raskuskeskme paigast nihutada.
Hetkel, mil rindkere tahapainutuse mõjul avaneb, avaneb emotsionaalne keskus ja inimene kogeb ühendust. Kui keha hoiak on asendis korrastatud, tekib emotsionaalne püsikindlus.

Keha tõeline kese on Hing ehk olemise tuum. Ükskõik millise asanaga on tegu, keha sisu, paremat ja vasakut poolt tuleb hinge ehk tuuma suhtes mõõta ja ühtlaselt tasakaalustada. 
Abivahendid asanates aitavad keha joondada ja leida keset ehk olemise tuuma läbi füüsilise keha.